Kadunud Sänna trubaduuri Olev Kirilingi raamatuesitlus Sänna raamatukogus

Postitatud 6.05.2014

17. mail kell 14.00

Mi Adsoniga üteh koolin kävemi, mis tuust, et ma` küll säitsekümmend aastit hiljem… Ja jäänuva om hinge pallo mälestüsi, misasju suuga üteldä ei saaki. A kõgõ paremba om nuu, mis hindä sisse kogutu om killukaupa – tuustsamast mäki-orgõ-mõtsu laulust, tuustsamast jõõ ja taiva värvest. Nondõsammuga kirota ma ommi laulõ, nondõsammu seest saa noidõ jaoss värve. Siin taiva ja mõtsu ja mäki vahel sündünü nigu ma olõ.

17. juuni 1974             Olev  Kiriling

Raamatu eessõna:

Sõbra ja Betooni-intri toanaabrina võtan vastutuse öelda täit tõde Olevist.

Sinu tee EPA-s oli boheemlik ja raske. Mäletan hästi meie südaöiseid kõnelusi kaaslaste unenohina saatel. Räägitud sai paljust, kuid kõige rohkem siiski LUULEST. Teineteisele värsse loetud. See arm oli meil ühine.

On hästi meeles EPA tudengite luuleteatri “Radajad” sünd, mille juures me õhinal olime, hoolimata järjest jäisemast hingusest, mis MÕTET asus piirama. Me võitlesime jäätumise kiuste.

Kuid siis Sa murdusid, sest jäid üksi. Peab väga tugev olema, et suuta seda taluda. Kõik pudenes laiali – agronoomi lõpudiplom, armastus.

Sa taganesid oma Sänna trubaduuride maile.

Kuid minu unistuseks on kunagi näha trükituna Su 1974. aastal valminud luulekogu “Tundepuu”, sest seal leiduv poeesia peab kuuluma kogu Eestimaale.

 

Sellised saatesõnad seadsin ma kokku EPA teises kirjandusalmanahhis “Kõrsumise aastad” (1990) ilmunud Olevi luulekimbule. Mida lisada veel nüüd, mil unistus tema luule(paremiku) astumisest avalikkuse ette on teoks saanud?

Manalamees Olev (1952 – 2009) oli kindlasti 1970-ndate Eesti noorte luule tunnustuseta jäänud suurkuju. Sellist tunde- ja mõttehaaret ei olnud mitte ühelgi teisel. Tarvitseb vaid üle lugeda luuletused päev päeva kõrval; kui maailmas on; Kõik on müügiks. Viimasest võiks eriti esile tõsta prohvetlikult hoiatavad lõpuread. Või vaatame ta südamevalu: oma saatust; MAA; AGOONIA; vananen; kui headust kohtad ning lõpetamata jäänud poeem “Lunastus”. Ja milline kreedo poolelijäänud poeemi “Öö” viimase osaga!

Lugeja, suundu nüüd järjekordse Sänna trubaduuri kordumatu luulesõna teerajale, mis viib tõeliste, ta kodukoha Pärlijõe poeesiapärliteni. Hea, et need on nüüd meie (tulevikus kirjutatava) tegeliku luuleloo jaoks säilitatud.

Ja selle raamatu lõppsõnaks on minu luule (ja idaluule tõlked). Usun, et see on sõbra Sõna vääriline – Tões ja Vaimus.

Tiit  Merenäkk