Tutvumine

Postitatud 9.09.2025

Kooli aulas valitses ootusärev sumin, kui rühm elavaid ja tumedapäiseid Itaalia lapsi istus vastamisi Eesti lastega, kes tundusid esialgu veidi tagasihoidlikumad ja põhjamaise rahu kehastused. Jää murdmiseks kutsus õpetaja kõik ringi ja algas vana hea laulumäng “Kes aias?”, mille lihtsad reeglid ja lõbus rütm panid peagi kõik koos naerma ja plaksutama, unustades nii keelebarjääri kui ka esialgse kohmetuse.

Pärast mängu astus ette Pärt, sinimustvalge lipuke käes. “Tere! Mina olen Pärt ja see on Eesti,” ütles ta selgelt ja osutas lipu värvidele. “Sinine on meie taevas ja meri, must on meie viljakas muld ning valge on lubadus paremale tulevikule ja talvine lumi.” Seejärel näitas ta pilte lumisest metsast ja kelgutavatest lastest, mis pani päikesega harjunud itaallased imestunult ahhetama.

Järgmiseks tuli Liisa, kes kandis suurt korvi. “Meie, eestlased, armastame metsa ja puhast toitu,” seletas ta. Ta pakkus kõigile proovida paksu viilu musta rukkileiba võiga, mis maitses itaallaste jaoks ootamatult hapukalt, aga huvitavalt. Korvist ilmusid lagedale ka kohukesed, mille magus kohupiim ja šokolaadiglasuur võitsid kohe kõigi uute sõprade südamed. “Ja see,” ütles Liisa, hoides käes kausitäit hallikat jahu, “on kama – meie supertoit!”

Siis oli aeg tutvustada kultuuri. Kaks tüdrukut, seljas triibulised rahvariideseelikud, laulsid lühikese ja kõlava regilaulu, mille ühetooniline meloodia oli itaallastele võõras, kuid lummav. Samal ajal näitas üks poiss tahvelarvutist, kuidas Skype, mis on Eesti leiutis, aitab sõpradega üle maailma ühendust hoida. “Meil on vanad laulud ja uus tehnoloogia – mõlemad on meie omad,” selgitas ta uhkelt.

Itaalia lapsed esitasid seejärel küsimusi. Kas teil on alati külm? Miks te nii palju metsas käite? Kuidas te nii pikad olete? Eesti lapsed vastasid naerdes, et suvel on neil “valged ööd”, mil päike peaaegu ei loojugi ja saab öö läbi ujumas käia. Nad seletasid, et mets on nende jaoks nagu kirik – koht, kus olla vaikselt omaette ja korjata seeni ning marju.

Päeva lõpuks joonistasid kõik lapsed üheskoos suure pildi. Itaallased maalisid sellele päikese, viinamarjakobarad ja Colosseumi; eestlased lisasid pildile suitsupääsukesed, rukkililled, lookleva metsaraja ja mere. Need kaks maailma sobitusid paberil imeliselt kokku. Kuigi nad elasid tuhandete kilomeetrite kaugusel, said kõik aru, et hoolimata erinevast toidust, ilmast ja ajaloost, on laste soovid igal pool samad: mängida, naerda ja leida uusi sõpru. Lahkudes vahetati aadresse ja lubati üksteisele kirjutada, sest nüüd polnud Eesti ja Itaalia enam lihtsalt kaks riiki kaardil, vaid kohad, kus elasid nende uued sõbrad.