Miniatuurmaailma õpituba

Postitatud 9.09.2025

Käsitöötoa laudadele olid laotatud Eesti metsade aarded – pehmed samblapadjad, karedad käbid, siledad kivid ja looklevad puuoksad. “Igaüks teist saab endale oma väikese maatüki,” ütles Rasmus ja ulatas igale Itaalia lapsele vineerist aluse, näidates ette, kuidas samblast saab koheva metsa ja väikestest kividest vundamendi majale. Itaalia lapsed, kelle käed olid harjunud savi ja päikeseküpse puiduga, hakkasid innukalt ja fantaasiarikkalt oma maastikke looma, ehitades sammaldest mägesid ja okstest sildu. Liisa näitas seejärel, kuidas voolimissavist meisterdada tillukest talumaja, millele saab katuse panna kuivanud lehtedest.

Suurim naerupahvak käis läbi ruumi siis, kui väike Marco ehitas eestipärase suitsusauna kõrvale pisikese pitsaahju koos miniatuurse puuriidaga. Seejäeĺ hakkasid ideed lendama ning peagi lookles ühe maja eest läbi Veneetsiat meenutav kanal, mis suubus siniseks värvitud Peipsi järve. Kuigi ühist keelt oli vähe, rääkisid nende käed ja naerul näod selget keelt, kui nad üksteisele oma loomingut näitasid ja uusi detaile lisasid. Peagi otsustasid kõik oma eraldi maailmad ühendada üheks suureks fantaasiakülaks, kus Eesti talu seisis Itaalia villa kõrval.

Töötoa lõpuks seisid nad kõik koos ümber oma ühise kätetöö – see oli imeline ja kordumatu maailm, mis polnud päris Eesti ega ka päris Itaalia. See oli nende sõpruse küla, mis oli ehitatud sammaldest, savist, naerust ja ühisest loomisrõõmust. Lõpptulemus oli kaunis sümbol sellest, kuidas erinevad kultuurid saavad koos luua midagi täiesti uut ja imelist.