Miniatuur maailm

Postitatud 9.09.2025

Ühe Eesti kooli käsitööklassis valitses eriline ootusärevus, sest laual seisis suur, linase riidega kaetud kast, mille ümber olid kogunenud nii kohalikud kui ka Itaaliast külla sõitnud lapsed. “Oleme teile ehitanud midagi erilist,” ütles väike Rasmus salapäraselt ja tõmbas koos sõpradega lina aeglaselt ära. Itaalia laste suud vajusid imestusest lahti: nende ees avanes detailirohke miniatuurne Eesti, mis oli ehitatud sammaldest, käbidest, savist ja tuhandest pisiasjast.

“Tere tulemast meie maailma!” kuulutas Liisa pidulikult ja osutas väikese oksaga samblasele metsatukale, kus seisid tikutopsisuurune põder ja plastiliinist voolitud seened. “Meie jaoks on mets väga tähtis, see on koht, kus me matkame ja marju korjame,” selgitas ta, näidates tillukesi punaseid pärleid, mis tähistasid pohli. Seejärel liikus osuti peeglitükkidest tehtud järvesilmadega rabale. “Ja see on raba, kus on vaikne ja ilus ning kus saab laukavees ujuda,” lisas ta, pannes itaallased imestama, miks keegi soos ujuda tahaks.

Maailma ühes servas seisis voolimissavist ehitatud pisike suitsusaun ja rookatusega talumaja, mille õuel nokkisid teri nööpnõelapea suurused kanad. “Siin elasid meie esivanemad,” jutustas Martin. “Ja saun on meile püha koht – seal ei pesta ainult keha, vaid ka vaimu.” Teises nurgas kõrgusid aga papist ja fooliumist ehitatud moodsad klaastornid ning isegi pisike laulukaare koopia, mille all seisid sadadest riisiteradest tehtud lauljad. “See on meie laulupidu,” selgitas Liisa. “Iga viie aasta tagant tuleme kokku ja laulame – see on tunne, mida ei saagi sõnadega kirjeldada.”