Matk

Postitatud 9.09.2025

Soojal maipäeval, kui Võrumaa kuplid paistsid eriti rohelised ja järvesilmad sillerdasid päikese käes, saabus väike rühm elavaid Itaalia lapsi otse Rõugesse. Neid ootasid ees kohalikud lapsed, kel oli plaanis näidata oma uutele sõpradele kõike, mis teeb nende kodukandi nii eriliseks. Esimene peatus oli loomulikult Suur Munamägi, mille otsa ronides pugesid itaallased esialgu lõõtsutama, kuid vaateplatvormilt avanenud vaatepilt – lõputu lainetav mets ja sinised järvetäpid – võttis neilt sõnad suust. “See on meie maa ookean,” seletas väike Mart Võro-päraselt, osutades rohelisele maastikule, mis oli nii erinev Itaalia teravatipulistest mägedest.

Pärast matka viis tee otse Ööbikuorgu, kus lapsed kuulasid lummavat kaja ja pistsid põskedesse metsmaasikaid, mille magus maitse oli itaallaste jaoks täiesti uus elamus. Suurimat elevust tekitas aga suitsusaun, mis seisis ühe järve kaldal musta ja müstilisena. Eesti lapsed seletasid õhinal, kuidas see on saun ilma korstnata ja et just siin pesevad nad puhtaks nii oma ihu kui ka hinge, viheldes kaseokstest tehtud vihtadega. Kuigi itaallased päris leili ei läinud, said nad tunda magusat suitsulõhna ja katsuda tahmaseid palke, mis jutustasid lugusid põlvkondade pikkusest traditsioonist.

Õhtusöögiks istuti vana talu õues pika laua taha, millele perenaine kandis musta leiba, kohalikku sõira ja värsket kartulit suitsulihaga. Itaalia lapsed, kes olid harjunud pasta ja pitsaga, maitsesid esialgu kõike ettevaatlikult, kuid avastasid peagi, et ka lihtsal ja puhtal Eesti toidul on imeline mekk. Kui päike hakkas loojuma ja värvis taeva kuldkollaseks, võttis üks poistest välja väikese kandle ja mängis sellel unelevaid viise. Üheskoos prooviti laulda Võro-keelset laulu “Kats kitsõ kaararõugu pääl”, mis oma naljaka kõla ja rütmiga ajas kõik lapsed naerma, hoolimata sellest, et keegi sõnadest päriselt aru ei saanud.