Dekoratsioonid

Postitatud 9.09.2025

Muidugi, siin on lugu koolilastest, kes õmblevad dekoratsioone:

Käsitööklassi õhk oli septembrikuu päikesest soe ja paksult täis kangakrabinat, lõbusat suminat ning õpetaja Reeda õmblusmasina rahulikku põrinat. Algamas oli suur sügisene kaunistuste õmblemise projekt ning laudadele olid laotatud kõik sügise värvid – roostepunased, päikesekollased, samblarohelised ja porgandioranžid vilditükid ja kangajäägid.

“Nii, lapsed, teeme oma klassitoa kõige hubasemaks paigaks terves koolis!” kuulutas õpetaja Reet ja näitas ette esimest vahtralehte, mille ta oli kangast välja lõiganud. See oli justkui stardipauk. Anna, kes armastas täpsust, joonistas hoolikalt šablooni järgi paberile täiuslikke tammelehe kujusid. Tema kõrval istuv Markus oli aga juba käärid kangasse löönud ja lõikas vabal käel välja naljakat pontsakat seent, mis meenutas veidi kübaraga kartulit.

Peagi oli terve klass täis usinat nokitsemist. Väiksemad näpud harjutasid nõela ja niidiga lihtsaid pisteid, ühendades kahte vildist lehepoolt omavahel. Mõned vanemad õpilased ootasid järjekorras õmblusmasina taha, et oma kõrvitsatele kiiremini kuju anda. “Appi, mul läks niit sassi!” hüüdis keegi nurka peitunud masina tagant, kuid õpetaja Reet oli kohe abis, harutades kannatlikult lahti kõik pusad ja julgustades edasi proovima.

Kõige põnevam osa oli kaunistamine. Anna õmbles oma lehtedele peenikese niidiga peale rood, mis tegid need uskumatult elavaks. Markus aga leidis nööbikarbi põhjast kaks erinevat nööpi ja andis oma seenemikule kelmikad silmad, mis panid kõik naerma. Laua otsas toppisid tüdrukud oma kõrvitsaid vatiga nii priskeks, et need nägid välja nagu päris. Varreks torgati kõrvitsa tippu kaneelikang, mis täitis terve toa magusa ja vürtsika sügiselõhnaga.

Kui esimesed lehed, seened ja kõrvitsad valmis said, tekkis Annal idee. “Markus, mis sa arvad, kui paneksime sinu naljakad seened ja minu ilusad lehed kokku ühele nöörile?” pakkus ta. Markus oli kohe nõus ja peagi hakkasid kõik oma valminud töid pikale takunöörile riputama, luues imelise vaniku.

Päeva lõpuks, kui viimane tund oli lõppenud, riputasid lapsed oma ühistöö klassi suure akna ette. Kuldne pärastlõunapäike paistis läbi värviliste vildilehtede ja pani pontsakad kõrvitsad soojalt helendama. Klassituba oli justkui võluväel muutunud hubaseks sügispesaks. Lapsed seisid vaikides reas ja vaatasid oma kätetööd – see polnud lihtsalt kaunistus, see oli nende kõigi koostöö, loovuse ja naeru tulemus, mis tegi pimedasse aega astumise palju soojemaks ja rõõmsamaks.